Palju kära ei millestki
Vähe on võistlusi milleks olen saanud nii hästi valmistuda, kui tänavuseks Jukolaks. Raske ja nõudlik maastik tõstis nii võistkonna, kui ka individuaalsed ootused väga kõrgeks. Enne starti tundus kõik olevat parimas korras. Maastiku eripäradega olin hästi kursis, võimalikud rajameistri "lõksud" olid teada ning olin valmis igaühele (kes kannatas mind kuulata) Jukola maastiku teemalisi loenguid pidama. Õhtul alanud vihmasajuga voolas minema aga suurem osa meie võistkonna enesekindlusest. Kohe esimesest vahetusest jäime esikümne võistkondadest kaugele maha. 3. ja 4. vahetuses saime lekkele punni ette ning liikusime kohtadel 50-60. Vaatamata teadmisele, et me ei osale kõrges mängus olin ma motiveeritud ja täis tahtmist teha hea sooritus. Kas ikka olin? Juba stardist läksin minema loiu sammuga, kaart ajalehena kaasas. Esimese KP viga korraks äratas (tegelik alarm oli vahetusega selga jõudnud E. Wingstedt kellel juhtusid järgmised KP-d samad olema), kuid edasine sumbus suhteliselt kiiresti. 8 KP-sse mineku tõde selgus alles gps teekonna peale kandmisel. Kõike bravuurikama vea tegin teel 13 KP-sse. Ilma selle purakata oleks jooks olnud õudne, peale seda muutus see halenaljakaks. Kahju, et sellised asjad juhtuvad teatejooksus. Põhimõtteliselt eksisin kõigi reeglite vastu, mis ma enne jooksu olin endale seadnud. Ma isegi ei oska öelda ühtegi adekvaatset põhjust, miks ma "lehma kraavi ajasin". See maastik käis mulle ilmselgelt ülejõu. Minu puhul kehtib ikka see ütlus - kui arvad, et enam hullemaks minna ei saa siis arva uuesti.
Kogu selle õuduse juures on huvitav, et saavutasin oma parima koha Jukolal. Kaks viimast vahetust olid duona hommiku kiiremad ning tõstsid võistkonna 30. kohale. Kui Tiomilal õnnestusime öösel ning andsime ideaalse võimaluse käest viimaste vahetustega siis Jukolal õnnestusid just võistkonna liidrid.
Kommentaarid
|
Olle 24.06.2010
Pea püsti, lehm tuleb kraavist välja! |
|
Andre 25.06.2010
120-207 kiskus looduses mind täpselt samuti, viimasel hetkel panin kompassi peale. |
|
Erkki 25.06.2010
See maastik seljatas palju mehi. Endal oli peale kolmandat punkti ikka selline tunne, et no pean kellegi selga otsima, sest ei suuda lihtsalt hakkama saada. No ei suuda. Esimese 3 punktiga kõikidega viga. Ja mitte vähe. Pimedas tundus asi eriti hull. Kuidagi ei saanud hakkama. Selline õudne ja tõesti halenaljakas tunne oli ka. Ei olnudki enam oluline kui kiiresti, vaid, et saaks kudagi punkti kätte |
|
Andreas 26.06.2010
Kõige traagilisem (või siis koomilisem) oli ikkagi see, et pool etapist 120-207 jooksin enda hinnangul täiesti õiges suunas, pidevalt kompassi kontrollides. Kui oled omale mingi idee pähe võttnud siis kompassi sobitamine tundub kõige lihtsam. Hetkel tundub täiesti müstiline kuidas see võimalik oli. Aga võite kolm korda arvata kuidas ma selle etapil ennast lõpuks paikka sain. Aga kõigi öösel rajaläbinute ees teen sügava kummarduse. |
|
olc 27.06.2010
Küsisid teed seal üleval nina peal? |
|
Andreas 28.06.2010
Piilusin üle sportlaste õla. |
|
Lauri S 28.06.2010
Ma tahtsin arvata, et sulle oli selle tipukese punkt (mul oli see punkt) ekraanilt meelde jäänud ning tundsid looduses koha ära. |
|
Uzbe 29.06.2010
Eiköhän Jukolan Viesti ole Kytäjällä taas 20 vuoden päästä! Siellä otetaan revanssi! |
|
Andreas 02.07.2010
Revanssi maastosta! Toivottavasti 2011 Jukolassa tapahtuu seitsemään (Nouskin) ihmettä. Ainakin motivaatio riittää. |
|
SAURUS 05.07.2010
Tsau saurus. |
Uus kommentaar