Üle aasta
LÜHIRADA TEADE
2007 Mägede küla hõbe kuld
2008 Kõvera 14 ei pääsenud võistkonda
2009 Kalngale kuld kuld
2010 Kantsi 10 ei pääsenud võistkonda
Viimase nelja aasta statistika näitab selgelt, ma olen kas tipus või mudas. Mida toob aasta 2011? Kas reeglipärasus jätkub? Kuigi teatemedaleid on aastate jooksul kogunenud rohkem, kui ma suudan meenutada on ikkagi väga raske võistlusest kõrvale jääda. Viletsalt joostud lühirada tekitab topelt pettumuse. Ebaõnnestunud individuaalne sooritus toob kaasa ka teatevõistkonna ukse taha jäämise. Samas on reeglid mulle teada, ole mees ja jookse või istu ja vaata kõrvalt!
Üle 20 aasta „puhanud“ Kantsi maastik tekitas lootuse, et tulemas on väga eriline lühirada. Vana kaardi järgi võis oodata huvitavaid teevalikuid ning tehnilist orienteerumist. Lisaks oli maastik kõigi jaoks uus. Vaatamata vähesele võistluskogemusele sellel kevadel, usun, et tegin lühirajaks hea ettevalmistuse. Tegin küll mõned avantüristlikud muudatused, kuid ma ei usu, et need mõjusid saatuslikult. Olin stardiks hästi valmistunud. Soojenduse ajal üllatas mind, et mõned sportlased valisid teevaliku läbi eelstardi. Veel üllatavam oli, et soojendusjooksu lubati teha samal teel mida kasutasid võistlejad. Mõni aeg hiljem sai selgeks, et see on üldine valik ning praktiliselt kõik enne mind startinud sportlased, nende hulgas suurfavoriidid, jooksid mu nina eest läbi. Lisaks sai stardijoonel selgeks, et sama teevaliku lõpus on esimene raadiopunkt, kuhu jõutakse 14 minutiga. Arvestav hulk infot enne rajale asumist.
Stardist mööda vana raiesmikku üles joostes oli tunda, et jalad ei hiilga kergusega. Esimese KP läbimiseks kasutan raiesmiku nurka ja enne nõlva asuvat küngast. KP särab all lohus. Võtan hoo maha ja punkti joostes teen järgmise etapi plaani. Tundub, et valida on ainult parempoolne kaar. Laskun teele, läbin raiesmiku ja tumerohelise. Väldin viimast nina ja jõuan KP-st selgelt paremale. Kas tõesti on järgmisse KP-sse nii pikk vastujooks? Paremat teekonda ei leia, ja liigun sama teed tagasi raiesmikule. Lõikan üle raiesmiku ja mööda suurt orvandit üles tee peale. Edasi mööda sihti. Etapi lõpu lahendan halvasti. Lõikan mööda orvandit üles, teekond on risune, lisaks ronin üle künka. Esimesed sekundid lähevad raisku. Juba sihi peal vaatasin, et pikal etapil ei ole muud alternatiivi, kui joosta eelstardi kaudu. KP-le lähenemine on sealt poolt lihtsalt niivõrd kerge. 4-5 etapp liigun veatult, kuid tunnen, et jooksus puudub planeeritud särts. Ma väga ei muretse, tean, et see tunne on varemgi petnud. 5-6 etapp on juba liigagi selge. Tee peal teen valmis etapid raja lõpuks. 7 KP-sse otsustan joosta paremalt poolt suurt sood (hiljem selgub, et sellest kujuneb praktiliselt ainuke teevaliku etapp tervel võistlusel), lõikan üle nina soo äärde. Väldin piinlikult jalgu märjaks tegemast. Tee pealt tõusen mööda orvandit sadulasse ja sealt laskun minisoo nurka. Näen kuuskede vahel 2´ varem startinud Lauri Tammemäed. Keskendume hajub hetkeks ning vaatan hooletult kompassi. Otsustan, et Lauri läheb valesti ning tõusen mööda nõlva üles, paremal hakkab kumama sügav lohk. Kuidagi liiga kõrgele olen pidanud ronima, liigun siiski nõlvani ning näen, et all KP tähist ei kuma. Asi selge, ümberpöörd ning tagasi. KP-s on vaikne. 40-45“ läks selle manöövriga kaduma. Järgmine KP tundub kuidagi liiga lihtne, sealt edasi läheb mets tihedamaks. Hoian kramplikult kompassi ning näen paremal teerada. Edasi on juba lihtsam, vaatan legendist, et KP on künka jalamil. Enne tähist tuleb vastu Lauri, kes liigub täiesti vales suunas. Kas tõesti teevalik järgmisesse? Kurat, mõtle oma asjade peale, jätan Lauri seiklema ning märgin KP-s. Üritan tempot tõsta, kuid käik ei lähe sisse, kulgen tõusust üles. Sügavad lohud teevad KP võtmise lihtsaks. Järgmisel etapil langen taas aegumatusse lõksu, näen kaasvõistlejat ning fantaasia hakkab lendama. Lageda soo nurgas märkan Erkkit. Esimene reaktsioon on selge rõõm, olen ta 6´ kätte saanud. Kiiresti langen eufooriast reaalsusesse, ta liigub juba viimasesse KP-sse, mul on veel 4 KP-d läbida. Ta on minust selgelt ees, selle mõttega avastan, et olen KP-st 30 m. eemal ning liigun oma raskete jalgadega tähise poole. Järgmised etapid tekitavad minus kerge üllatuse, tähised asuvad kõige kõrgemal tipul ja kõige suuremates orvandites. Füüsilise vormi proovikivid? Viimane etapp on terve raja tehnilisemaid, kuigi jällegi puudub selge teevaliku alternatiiv. Jooksen kenasti ümber mäe, kuid magan maha õige koha nina peale tõusmiseks. Esimesena näen tähise asemel kollast linti, jälle 30 m mööda. Lõpusirge on ideaalselt allamäge, kuid mootor ei ole valmis isegi selle luksuse peale käivituma. Jõuan finišis käed põlvede pealt tõsta, kui kohale tormab värske Eesti meister. Tubli Markus, loodan, et see võit balsameeris tõrkuvat südant. Jooks ei kulgenud paremate päevade tasemel, lisaks viga 7 KP-ga ja kaotus võitjale 1.43. Mitte just rõõmustav olukord, kuid mitte ka kõige hullem. Ja siis kuulen, et sellest jooksust piisas 10. kohaks.
Algul oli tunne nagu keegi oleks rusikaga kõhtu virutanud, kas ma tõesti jooksin nii nutuselt? Reaalsus on, et tegin korraliku soorituse. Seekord näitas esikümme harukordset tehnilist stabiilsust. Füüsiliselt olin valmis võitlema esikuuiku kohtadele, kuid mitte kaitsma tiitlit. Mina ei mäleta veel ühtegi EMV lühirada, kus esikümme mahuks 1.43 sisse. Tase on meeldivalt tihe ja ühtlane. Mängu on sekkunud uusi nägusid, kes tulevikus kindlasti veelgi ahnemalt esile kerkivad. Samas kuulub minu lugupidamine kahele jooksjale, kes talvise ettevalmistuse järgi peaksid heast vormist veel kaugel olema. Üks mees tegi esimesed jooksusammud märtsi lõpus ja teine tegi lühirajal hooaja esimese o-stardi. Jääb ainult loota, et mõlemal jätkub motivatsiooni hoida taset ning peale kasvavale põlvkonnale veel mitu aastat vastu hakata.
Uus kommentaar