Tunni(aja)mees
Kahe hooaja vaheline ülemineku periood on minu puhul veninud juba poolde novembrisse. Olen ennast vaikselt liigutanud, kuid süstemaatiliseks treenimiseks seda nimetada veel ei saa. Nagu üks mu hea sõber ikka sellise harjutamise kohta ütleb – see on jooksmas käimine, mitte treenimine.
Eks, ma pean ennast jälle piisavasse konditsiooni viima, et jõuaksin treenima hakata. Arvestades praeguseid võimalusi ja aastatega kogunenud kilomeetreid siis tunnen, et olen ilusti graafikus. Praegune elukorraldus võimaldab mul leida treeninguks ühe tunni päevas (nädalavahetusel suudan mõned minutid veel otsa keevitada). Seda ei ole kindlasti ülearu palju, kuid usun, et suudan hetkel ka selle tunniga teha kasulike treeninguid. Näiteks eile jooksin 15´ soojaks tegin 2x10´ jooksutehnikat Maaülikooli uue spordihoone juurde rajatud saepurulõigul, kahe seeria vahepeale 10´ reibast jooksu Dendropargi suusaradadel ja lõpetuseks 15´ koju. Üleeile tunnine jooks, mille sisse 10 (2x5) liivast jõutõusu Raadi pargi äärses kruusaaugus. Mõne jaoks tühine pingutus minu jaoks hetkel asjalikud trennid.
Hetkel olen ilusti eelmise aasta treeninggraafikus, kuigi selge on, et hiljemalt jaanuarist tuleb lisa ajaressurssi leida. Mis mind liikumises hoiab? Eks, ikka need mõned ebaõnnestumised, mis mind
eelmis(t)el hooajal tabasid. Kindlasti unistan hetkel, et saan veelkord võimaluse MM-i finaalis oma tulemus ära joosta, auhinnariiulilt puudub üks väärtuslik EMV kuld ning kindlasti motiveerib mind Jukola, kus minu Soome võistkonnal on võimalus saavutada kõrge koht. Samuti jäi eelmisel aastal organisatoorsetel põhjustel jooksmata uus
Käes on novembri keskpaik ning tavaliselt koguneb sellel ajal juba orienteerumiskoondis. Analüüsitakse möödaniku ning tehakse plaane tulevikuks. Aastaid on koondislased testjooksul proovile pandud. See sügis valitseb aga täielik vaikus, isegi mitte mingit vihjet, et midagi toimuma hakkaks. Loomulikult on variant, et minuga enam ei arvestada ja seetõttu valitseb minu ümber infosulg. Siiski kaldun arvama, et vaatamata eelmise aasta avantüürile valitseb täiskasvanute koondise ümber üks suur teadmatus ning segadus. Mind kurvastab, et napilt ühe aastaga on lõhutud viimaste aastatega ehitatud süsteem. Heameel on, et leitakse vahendeid ja ressurssi noorte ning juunioritega tegelemiseks, kuid peaks korraks mõtlema ka selle peale, kui neil tublidel jooksjatel saabub vanus, mis lubab legaalselt hasartmänge mängida. Kes nendega siis tegeleb? Kes utsitab nende arengut? Kelle südameasi on, et täiskasvanutekoondis saaks jätkusuutlikult areneda? Ma täiesti aktsepteerin, kui üle 30-aastaseid kõrvale heidetakse, kuid 21-23 aastastega peaks ikkagi tegelema. Nende kukkumine on kõige järsem. Aastaid oled osa seltskonnast, kellega tegeletakse ning järsku asendub see isetegevuse ja teadmatusega. Ma loodan, et minu kartused on asjatud ja tegelikult on olemas ideed ja teostajad koondise arendamiseks. Kuigi osa minust unistab veel jooksjana koondisesse kuuluda siis olen valmis oma kogemusi ka muud moodi koondise kasuks rakendama.
Kommentaarid
|
Peeter 20.11.2009
Targast raamatust lugesin hiljuti soovitust, et jooksutehnika sobib eriti hästi lõigutreeningu lõpetuseks. Ehk siis väsimuse foonil sinuleerida olukorda, mis valitseb jooksu viimastel kilomeetritel, kus tehnika koost laguneb. |
|
vant 21.11.2009
pets,see on mullegi üllatus,lao lagedale |
|
Andreas 21.11.2009
Tõepoolest, ole hea ja jaga oma uusi nippe. Mina olen jooksutehnikatrenne sidunud pigem jõutrennidega. Eelmisel aastal jooksin jooksutehnikatrennide lõppu mõned lühikesed lõigud (15-70´´). Aga, eks endale sobiv (võimalik, et mugav) treeningsüsteem tuleb omal nahal läbi katsetada. Nii, et edu uuenduste testimisel. |
Uus kommentaar