Palju kära ei millestki
24.06.2010Vähe on võistlusi milleks olen saanud nii hästi valmistuda, kui tänavuseks Jukolaks. Raske ja nõudlik maastik tõstis nii võistkonna, kui ka individuaalsed ootused väga kõrgeks. Enne starti tundus kõik olevat parimas korras. Maastiku eripäradega olin hästi kursis, võimalikud rajameistri "lõksud" olid teada ning olin valmis igaühele (kes kannatas mind kuulata) Jukola maastiku teemalisi loenguid pidama. Õhtul alanud vihmasajuga voolas minema aga suurem osa meie võistkonna enesekindlusest. Kohe esimesest vahetusest jäime esikümne võistkondadest kaugele maha. 3. ja 4. vahetuses saime lekkele punni ette ning liikusime kohtadel 50-60. Vaatamata teadmisele, et me ei osale kõrges mängus olin ma motiveeritud ja täis tahtmist teha hea sooritus. Kas ikka olin? Juba stardist läksin minema loiu sammuga, kaart ajalehena kaasas. Esimese KP viga korraks äratas (tegelik alarm oli vahetusega selga jõudnud E. Wingstedt kellel juhtusid järgmised KP-d samad olema), kuid edasine sumbus suhteliselt kiiresti. 8 KP-sse mineku tõde selgus alles gps teekonna peale kandmisel. Kõike bravuurikama vea tegin teel 13 KP-sse. Ilma selle purakata oleks jooks olnud õudne, peale seda muutus see halenaljakaks. Kahju, et sellised asjad juhtuvad teatejooksus. Põhimõtteliselt eksisin kõigi reeglite vastu, mis ma enne jooksu olin endale seadnud. Ma isegi ei oska öelda ühtegi adekvaatset põhjust, miks ma "lehma kraavi ajasin". See maastik käis mulle ilmselgelt ülejõu. Minu puhul kehtib ikka see ütlus - kui arvad, et enam hullemaks minna ei saa siis arva uuesti.
Kogu selle õuduse juures on huvitav, et saavutasin oma parima koha Jukolal. Kaks viimast vahetust olid duona hommiku kiiremad ning tõstsid võistkonna 30. kohale. Kui Tiomilal õnnestusime öösel ning andsime ideaalse võimaluse käest viimaste vahetustega siis Jukolal õnnestusid just võistkonna liidrid.
Jukola teevalikud
13.06.2010Kaks nädalat enne Jukolat tegin neli jooksu (kaks öösel) ametlikel treeningmaastikel. Selle aastane suurteade tuleb füüsiliselt nõudlikel ning peitlikel maastikel. Lõuna-Soomele iseloomulik järskude nõlvadega ning kivine maastik nõuab täpset orienteerumist ning ühtlaselt jõulist jooksutempot. Orienteerumiselamus on garanteeritud!
Nõlvajooks. Ülevalt või alt?
Risti mägedega. Otse või kaarega?
Pikem teevalik. Jõuga või kiirusega? (vt. ka etappi 5-7)
Nõlva KP. Kas läheneda ülevalt või alt?
Füüsiline etapp. Kas vältida rohelist ja kollast?
Eesti-Leedu maavõistlus
26.05.2010Tänavused Balti meistrivõistlused joosti Tartumaal Selgisel, ligi 20 aastat "puhanud" maastikul. Pettumuste rohke lühiraja järel tahtsin teha kindla, enda tasemele vastava soorituse. Eriti oluliseks oli mulle pääseda eestlastest kolme parem hulka, et joosta teadet esindusvõistkonnas. Enne starti hirmutati väga nõudliku maastiku ning tõelistele meestele mõeldud rajaga. Läksin starti meeldivalt rahuliku tundega, eesmärgiks hoida ühtlast tempot ning vältida suuri vigu.
Tavarada algas kohe raskelt, suutsin tumerohelises ennast tuulemurdu kinni joosta ning edasi liikuda mööda vale nina. Punktini jõudmine kulges väga vaevaliselt. Õnneks ei suuda metsas kohe kaotatud aega hoomata, jooksen edasi teadmisega, et midagi hullu ei ole juhtunud. Pika etapi soo annab mõista, kui raskeks see rada võib kujuneda. Peale edukat pika etappi langen 5m reljeefijoone ohvriks, enne 3 KP-d teen asjatu kaare. Järgmisse punkti otsustan joosta otse läbi rohelise, nägemata kiiremat teevalikut vasakult tee kaudu. Etappidel 5-6 trotsin rasket maastikku, kohati tuleb teha käigusamme, et risust läbi pääseda. 6 KP-s kaotan liidritele juba ligi 5´, olen liikunud liiga ettevaatlikult ning ebakindlalt. Õnneks järgmiste etappide jooksul muutub maastik paremini läbitavaks. Teel 9 KP-sse lasen ennast taas kaasvõistlejates häirida ning kaotan kontakti kaardiga, paar seisakut ja liikumine kompassi abil päästavad suuremast eksimusest. Teel 10 KP-sse tunnen esimesi väsimuse märke, punktis söön kaasas oleva geeli. 13 KP eel jään sarnaselt 3 KP-ga enne punkti kõhklema. 15000 kaart ja 5m joon muudavad kohati olukorra hindamise keeruliseks. Alles pärast seda viga saan oma jooksu korralikult kulgema. Kuigi jalas ei ole ülearust teravust liigun raja viimase kolmandiku sujuvalt. Vaatamata ebakindlale algusele olen suutnud suuremaid apsakaid vältida ning see annab lõpus lisajõudu. Finišis tõusen liidriks, kuigi enamus favoriite on veel rajal. Esimene reaktsioon on rahulolu, olen jooksnud hea tavaraja. Hiljem kaardi taga analüüsides leian muidugi varu, kuid reeglina esimene reaktsioon ei peta. Eksimustele kulunud 3´- 4´ ei oleks mind liidritele palju lähemale aidanud. Kolm paremat olid täiesti omast klassist, mul oli au olla teise ešeloni tipus.
Teates startisin esindusvõistkonna teises vahetuses, kaaslasteks Peeter ja Olle. Fantastilise avavahetuse järel sain metsa liidergrupis. Peale alguse hajutusi jõudsin koos Leedu I ja Eesti III võistkonnaga koos pressipunkti. Allamäge teelõigul näitasid Simonas ja Timo mulle selgelt kätte, kui kiiresti tuleb joosta. Erineva hajutuse tõttu 9 KP-s kaotasin duoga silmsideme. Järgneval pikal etapil jooksin ekslikult mööda metsaväljaveoteed ning liikusin paarsada meetrit paralleelselt suure sihiga. Etapi lõpus hakkasin liialt ümber mäe ja märja soo keerutama ning kaotasin võimaluse liidritele järgi jõuda. Etapp 12-13 oli üks selle hooaja raskemaid, jalgades oli tunda kogu maailma raskust. Enne KP-d nägin Timot, kes kiirustas eelviimase KP poole. Vahetuse andsin üle kolmandana, mitte kaugel liidrist. Olle tegi ankruvahetuses kõike seda mida publik temalt ootas. Pakkudes närvikõdi ja võidukat finišit. Ma olin juba vahepeal ära unustanud, kui magus on võita.
Siit sai Leedu veel paar sekundit edu...
Kordasin oma parimaid tulemusi Balti meistrivõistlustel. Kaks aastat tagasi olin Vilniuse külje all samuti tavarajal viies. Seekord puudus mul vähimgi võimalus esikolmikut ohustada, kuid kaks aastat varem lasin tõenäoliselt luhta ühe parima võimaluse teenida individuaalne medal. Teate meistritiitli võitsin koos Olle ja Marekiga 2004. aastal Käärakul, üks emotsionaalsemaid võite üldse. Jäin oma nädalavahetusega rahule, tuleb jääda, tegin oma tasemele vastavad jooksud. Lõpuks sain ka ühel nädalavahetusel teha kaks starti, käesoleva kevade jooksule ie olnud seda varem õnnestunud teha. Kuigi meistrivõistlustele lisasid vürtsi St. Peterburgi ja Valgevene koondised oli tõeliseks pettumuseks, et kohale ei saabunud Läti parimaid orienteerujaid eesotsas kolme musketäriga. Kuidagi vaikne ja igav oli ilma nendeta. Meeste põhiklassist kujunes seetõttu paratamatult Eesti-Leedu maavõistlus.
Inspiratsiooniallikas
Kommentaarid (2) | Lisa16.05.2010 Üle aasta
13.05.2010 Kuraditosin
24.04.2010 Talvised olud (3)
18.04.2010 Tagasilöök (3)
10.04.2010 Lõõrid puhtaks
Arhiiv