Viimane vahetus
21.06.2011Jukola oli tore - seltskond oli mõnus, võistluskeskus tasemel, ilm soe. Esmakordselt jooksin Jukolal võistkonnas, kus kõik olid eestlased, head sõbrad veel peale kauba. Alates 1996. aastast olen jooksnud erinevate väliklubide eest, seekord oli selline mõnus koju jõudmise tunne. Kahjuks ei õnnestunud mul meie sõpruskonda tõsta esimese saja võistkonna sekka, mis oli meie miinimum eesmärk.
Seekordne Jukola oleks olnud perfektne, kui oleksin piirdunud pealtvaataja rolliga. Metsas jooksmine oli piin, täielik sunnitöö. Reaalsus jõuab liiga raskelt kohale. Enne starti sees möirgav lõvi muutub suhteliselt kiiresti vaikseks hiirekeseks, kelle ainuke instinkt on elusalt metsast välja saada. Valu ja saamatus muudavad varem nii toreda harrastuse täielikuks õudusunenäoks. Loodetavasti leian lähiajal üles nupu, et ambitsioone väiksemaks keerata ning leppida tasemega kuhu olen langenud. Reaalsusega leppimine on kohati keeruline, kuid selleks, et metsajooksust jälle rõõmu tunda tuleb see samm astuda.
Viimane vahetus on käsil ka selle kodulehekülje jaoks. Viie aasta sisse, mille jooksul see kanal on olnud avalik, on jäänud minu kõige paremad jooksud. Koduleheküljele kirjutamine (ja tänu sellele asjade analüüsimine enda jaoks) on olnud tore ja kasulik periood. Tänaseks olen jõudnud punkti, kus on õige hetk tõmmata sellele perioodile joon alla. Ma ei tegele enam (tahaks kirjutada HETKEL, kuid see oleks tõenäoliselt enesepettus) spordiga sellisel tasemel, et siit leheküljelt saaks kasuliku või huvitavat infot, teiseks on viimasel ajal järjest raskem leida aega, et siia midagi mõistliku postitada. Tänan südamest oma head sõpra ja suurimat toetajat Rainerit, kelle initsiatiivil see koduleht üldse ellu sai kutsutud. Lisaks suur kummardus kõigile, kes on leidnud tohutus inforägastikus aega minu tegemistega ennast kursis hoida.
Briljantkäsi
03.06.2011
Viimase aasta jooksul olen meditsiiniasutustest veetnud rohkem aega, kui eelneva kümne aasta jooksul kokku. Ei ole just kõige säravam saavutus. Pildil on näha alternatiivspordi pahupool. Ega midagi, jalad korda ja tagasi jooksurajale. Joostes juba luid nii lihtsalt ei purusta.
Ahjaa, tegemist on elu esimese luumurruga. Lodiluu otsustas kukkumise järel puruneda.
Suursündmusest inspireerituna otsisn üles ka Mosfilmi 1968. aasta klassika. Päris naljaks oli. Loodan, et minu kipsi all peitub samuti varandus. Чёрт побери!
Kommentaarid (34) | LisaNohu vang
08.04.201110 päevane treeningpaus on tõsiasi. Kogu lugu on täielik müsteerium nagu välk selgest taevast. Üks hommik hakkasin vaikselt nuuskama, mis paisus edasi lahtiseks ja vesiseks nohuks. Selle nahka läks 3-4 päeva. Üks hommik oli nohu kadunud, olin rõõmus panin suuskadele suveparafiini alla ja valmistusin kergeks sörgiks. Poole päeva peal läks asi viletsaks, tõusis palavik ja peavalu. Nohusele proloogile järgnes otsmikukoopapõletik, koos palaviku, tohutu peavalu ja antibiootikumiga. Loodan, et olen hetkel juba nohu hierarhia tipust allapoole ronimas. Viimati lõi haigus mind nii pikalt rivist välja täpselt 11 aastat tagasi, kui põdesin angiini.
Aga ei ole halba ilma heata. Nüüd lõpuks oli mul aega oma mahukas, kuid kaootiline o-kaartide arhiiv ära korrastada. Oli avastamise ja uuesti kohtumise rõõmu. Loodan, et uue nädala alguses saan jätkata jooksuvormi taastamis protsessi.
Möödunud talve suurim (sportlik)saavutus meie peres -
Kommentaarid (28) | Lisa22.03.2011 Kevad? (28)
05.03.2011 Määrdemeeste triumf (23)
14.02.2011 Keskmik (444)
28.01.2011 Valuga, või ilma valuta (6)
03.01.2011 Vesijooks (1)
Arhiiv